Öeldakse, et lihtne must-valge A4 formaadis töökuulutus on iganenud ning sellest enam ei piisa heade ja kompetentsete inimeste värbamiseks. Ühtepidi on õige – ainult paberist ei piisagi. Teisalt aga ei mängi ju tegelikult rolli see, kui atraktiivne on töökuulutus.

Kõige tähtsam ning olulisem värbamismäng ja konkureerimine tööturul toimub hoopis kuskil mujal, kui pelgalt töökuulutuses. See algab juba enne kuulutust ja parimal juhul ei lõppe kunagi. Ning seda mängu juhivad tegelikult ettevõtte praegused töötajad – nende sõna maksab. Ja miks? Sest keda sa rohkem usaldad, kas potentsiaalse uue tööandja ilusat juttu töövestlusel või tuttavat, kellega eile käisid lõunal ning kuulsid teda kiitmas ettevõtet, kus ta praegu töötab!?

Loomulikult on oluline ka potentsiaalse uue tööandja ettevõte ise ning töövestlusel räägitu, inimese sobivus ametikohale ning veel palju muud. Kuid kes keda tegelikult värbab? Kas tööandja võtab tööle kandidaadi või vastupidi – kandidaat värbab endale tööandjat?

Ja olemegi jõudnud olukorda, kus värbamine on kahesuunaline tee. Tööandja ei saa enam istuda jalg üle põlve ning piltlikult öeldes swipe’da (loe: pühkida) kandidaate paremale ja vasakule, teades et kui hele ei sobi, siis on teine sama hea kandidaat kohe varupingilt võtta. Ei! Aina enam tuleb tööandjatel pingutada, et tunduda kandidaadile võimalikult atraktiivne ning usaldusväärne. Aga mis see atraktiivsus siis on? Kas kirev ja kõigi mugavustega kontor ning tuled-viled on see, mis kandidaati kõnetab? Lauatennis ja lemmikloomapäev? Elik pehmed ja väga pehmed väärtused? Või on asi ikkagi milleski muus ja peitub asi sügavamal?

Loomulikult on oluline ka mugav kontor ning kõik sinna juurde kuuluv, kuid eeskätt peaks pöörama tähelepanu ka töötegemise mugavusele ning efektiivsusele. Ei soovita ju, et inimesed lihtsalt käiksid tööl, vaid et ikka teeksid tööd. Ja seda, kuidas on kõige parem tööd teha, teavad juba, nagu eespool öeldud, ettevõtte olemasolevad töötajad. Kui nemad on rahul, siis on suurem tõenäosus, et nad soovitavad oma ettevõtet ka kui head tööandjat. Ning potentsiaalsed kõige paremad tulevased töötajad on just need inimesed, keda praegused kolleegid soovitavad. Kui hea sõna ettevõttest käib ees ja levib läbi inimeste, keda kandidaat usaldab. Sellisel juhul ei mängi rolli need tuled-viled ja see töökuulutus olla milline iganes – välimus ei määra. See, mis loeb, on sisu. Kolleeg oskab suurepärase ausa pilgu anda kandidaadile, kui hästi on lahendatud ettevõttes juhtimine, kas tegemist on horisontaalse või hierarhilise juhtimisstiiliga, millised on töö tegemiseks ette nähtud vahendid, kas kasutatakse rohkem digitaalseid lahendusi või käib numbrite ning tööaja sisestamine ja kaupade lugemine Excelis või paber-pliiats meetodil? Kas ja kui palju tunnetavad töötajad, et see, mida nad ettevõttes teevad, on oluline ning loob väärtust? Kas ettevõtte olemasolev keskkond loob ühtse ning hea õlg-õla kõrval tunde innovaatilisteks ning lendlevateks ideedeks, et töö tegemine oleks nauding ning mäng. Nii et kuulakem oma kolleege ja värvakem nii endale parimad inimesed!